Ka see postitus on oma aega juba üsna pikalt oodanud.

Millegipärast on levinud arusaam, et kui sul on väiksed lapsed, siis oled sa kodune emme, kes ongi ko-guu-aeeeg ainult lastega kodus. Ja oh hoidku selle eest, kui värske emme tahaks oma pisikese põnni kõrvalt korraks välja minna, kasvõi sõbrannadega õhtusöögile. Samas see, et värsked isad vajavad aega kodust eemal, on meie ühiskonnas täiesti normaalne. "Sul on ju väike laps kodus, loomulikult sa vajad oma aega ning sõpradega tuuldumist".  Olen viimasel ajal palju puutunud kokku suhtumisega "Issand jumal, endal sul on väiksed lapsed ja tahad minna õhtul välja ning ei kavatsegi laste uneajaks kodus olla???" Jah, tõesti, olengi käinud õhtul söömas, kinos.. Siiani küll olen alati laste uneajaks kodus tagasi olnud. Aga meie peres on ka issi. Täiesti tubli issi, kes saab raskusteta lastega hakkama, saab nad ka magama - ja palju kergema vaevaga kui emme, kes maadleb jõmmidega 24/7. On päevi, mil suureks asjaks on ka see, kui saad üksinda vetsus käia, ilma, et keegi kommenteeriks, milline liigutus järgmisena vetsus oluline teha oleks. Aga samas - eks iga õige liigutuse eest saab kiita ka :)

Aga nagu igal asjal on ka sellel mündil teine külg. On ka neid emmesid, kelle jaoks polegi korraga maailmas muud kui see, et neil on laps. Nad elavad lapse nimel, nad hingavad lapse nimel, nad ei lähe minutikski eemale oma lapsest. Loomulikult, ka minu jaoks on lapsed kõige-kõigemad. Aga kas selle juures peaks ennast täiesti ära unustama?
Ja palju on ka neid, kes ei taha enam külla tulla, ei kutsu enam külla ega välja, sest SUL ON JU LAPS(ed)! Ja hoidku selle eest, kui tahaks külla minna koos lastega.



Olgu, see selleks.. Ka üks teine teema on viimasel ajal meie peres üha aktuaalsemaks saanud. Lapsed aga muudkui kasvavad. Olgu tänatud Eesti riik, et nad maksavad 1,5 aastat emapalka, et saaks rahumeeli väikse inimese seltskonda nautida ning ei peaks muretsema selle pärast, et maksud jäävad maksmata. Aga siiski.. Ükshetk saab see tore argipäev läbi ning tuleb minna tagasi tööle. Ja siis? Siis avastab järsku tööandja, et laps on sageli haige, haiguslehed... Ja tulebki otsida uus töö. (Ma ei räägi siin loomulikult kõigist! On imelisi kohti, kus on suurepärane juhtkond ning imeline suhtumine!!!)
Paljud tööandjad tahavad tööle võtta noort ning kaunist inimest, kuid samas olgu tal 20 aastat töökogemust ning kui veel selgub, et lapsed? ohh.. "Aaa, Teil on lapsed? Ahah, väiksed lapsed? Ahah.. Nojah, eks me võtame ühendust".. ja sinna see jääb.. Ometi peaks ju noor naine, kel on lapsed meie ühiskonna mõistes olema kasulik element?
Alles see oli, poliitikumaastikult võttis sõna Martin Helme väga häälekalt teatades, et 27aastane lastetu ning vallaline naine on ühiskondlikult kahjulik element...

Nii võttes olen ma igati kasulik element meie ühiskonnas, meie peres on kasvamas kaks toredat last ning olen õnnelikult abielus. Kuid kas olen ka kasulik element siis, kui jään koju, sest minu erialal ei ole ühtegi tööandjat, kes sooviks võtta tööle noort ema kahe väikse lapsega?


Kuidas teil on? Kas olete pidanud millegi pärast loobuma, sest teil on väiksed lapsed?